Iti ja Siim vaatasid jõulumaal uudishimulikult ringi. Nad oleksid tahtnud kohe igale poole tormata, ent päkapikk Liisi haaras lastel käest ja kutsus nad kõigepealt endaga kaasa jõuluvana tervitama.
Liisi viis lapsed ühe kena majakese juurde, mille uksel seisis silt: JÕULUVANA KODA. Päkapikk juhatas lapsed uksest sisse ja seal ta oligi! Jõuluvana! Päris tõeline Jõuluvana.
Jõuluvana istus toanurgas kiiktoolis ja naeratas rõõmsalt, kui lapsi nägi.
Toas oli uhke kuusepuu, mille küljes särasid tuled ja rippusid piparkoogid. Kogu tuba oli väga hubane ja soe, arvatavasti olid päkapikud just äsja selle koristamise ja sättimise lõpetanud.
Iti ja Siim jooksid jõuluvana juurde ja kallistasid teda. Nad ei olnud nii ammu kohtunud. Sellest oli ju terve aasta möödas, kui nad viimati nägid.
Jõuluvana küsis, kuidas lastel läinud on ja lapsed jutustasid. Iti rääkis koolist ja Siim lasteaiast, jutuks tulid mõned nutud ja mõned rõõmud, kõik see, mis nendega eelmisel aastal juhtunud oli.
Jõuluvana muudkui kuulas ja kuulas, vahepeal noogutas või muheles. Aeg-ajalt tõstis ta üles suure maiustustekausi ja ulatas selle lastele. Niimoodi jutu jätkuks said lapsed ka väikse kommi põske ja piparkoogi kaasa võtmiseks.
Kui Itil ja Siimul jutud räägitud said, viis jõuluvana lapsed suure maakaardi juurde, mis seinal rippus.
„Ma näitan teile, kus ma vahepeal käinud olen,“ lubas ta. „Lapsed ootavad mind ju peale Eesti ka Aafrikas ja Ameerikas.“
Iti ja Siim said kumbki tükikese paberit, kuhu peale kirjutasid nad oma jõulusoovid. Need postitasid nad seinal rippuvasse postkasti. Nüüd oli kindel, jõulud tulevad just nii kaunid, nagu on nende soovid.
Järsku läks uks lahti ja üks punapõskne päkapikutüdruk viipas käega.
„Tulge kaasa, me hakkame just praegu meisterdama!“ kutsus ta lapsi. Iti ja Siim lehvitasid jõuluvanale ja läksid päkapikuga kaasa.
