Lõpuks ometi hakkas lund sadama. Väike linnake mattus suurde valgesse pilve, nii et hädavaevu sai aru, kus lõpeb taevas ja kust algab maa.
Iti, Siim ja ema tulid läbi lume poest koju. Ema käis kõige ees, kaks suurt poekotti kummaski käes. Nad olid jõudnud parasjagu maja ette, kui Iti järsku midagi märkas. Õigemini kedagi. See keegi oli hästi väike, punases kuues ja punase mütsiga. Ja tal oli hästi kummaline nägu. See nägu oli korraga noor ja vana.
„Vaata, Siim!“ sosistas Iti.
„Mida? Kus?“ imestas Siim.
„Näe, seal on päkapikk!“ sosistas Iti.
Siim vaatas läbi lumesaju sinna, kuhu õde näitas. Ja tõesti, nüüd nägi ka tema. Seal oli päkapikk!
Siim tahtis ema hüüdma hakata, aga enne juhtus midagi väga kummalist.
Nende maja ukse sisse tekkis justkui uus uks. See uks oli väga väike, vanaaegsete kaunistustega ja see avanes!
Ukse kohale ilmus sädelev kiri: VANAMÕISA JÕULUMAA.
„Tulge!“ hüüdis päkapikk lastele ja viipas käega. „See on salauks! Need lapsed, kes suure lumesaju ajal mulle silma juhtuvad vaatama, võivad minuga korraks kaasa tulla!“
„Lähme!“ sosistas Iti ja tõmbas Siimu käisest.
Järsku tõusis tugev tuuleiil, haaras lapsed endaga kaasa ja sõidutas nad väiksest uksest läbi. Iti ja Siim seisid ootamatult lumises metsakülas.
Küla oli täies jõuluehtes. Tuled särasid ja valgustasid imelist väljakut. Kohe laste ees seisis kuusepärgadega ehitud jõuluvana koda. Pisut eemal paistis põnev meisterdamiste koda ja veel mitu-mitu salapärast hoonet. Eemalt jõulutallist oli kuulda hobuste hirnatusi ja sepikoja korstnast tõusis suitsu. Kõikjalt kostis kellukeste helinat ja ninna tungis piparkoogilõhna.
Järsku tundis Iti, et keegi sakutab teda jopevarrukast. See oli seesama päkapikk, kes neid kaasa kutsunud oli.
„Saame tuttavaks,“ ütles päkapikk. „Mina olen Liisi.“
„Mina olen Iti,“ ütles Iti.
„Mina olen Siim,“ ütles Siim.
Iti ja Siim vaatasid jõulumaal uudishimulikult ringi. Nad oleksid tahtnud kohe igale poole tormata, ent päkapikk Liisi haaras lastel käest ja kutsus nad kõigepealt endaga kaasa jõuluvana tervitama.
Liisi viis lapsed ühe kena majakese juurde, mille uksel seisis silt: JÕULUVANA KODA. Päkapikk juhatas lapsed uksest sisse ja seal ta oligi! Jõuluvana! Päris tõeline Jõuluvana.
Jõuluvana istus toanurgas kiiktoolis ja naeratas rõõmsalt, kui lapsi nägi.
Toas oli uhke kuusepuu, mille küljes särasid tuled ja rippusid piparkoogid. Kogu tuba oli väga hubane ja soe, arvatavasti olid päkapikud just äsja selle koristamise ja sättimise lõpetanud.
Iti ja Siim jooksid jõuluvana juurde ja kallistasid teda. Nad ei olnud nii ammu kohtunud. Sellest oli ju terve aasta möödas, kui nad viimati nägid.
Jõuluvana küsis, kuidas lastel läinud on ja lapsed jutustasid. Iti rääkis koolist ja Siim lasteaiast, jutuks tulid mõned nutud ja mõned rõõmud, kõik see, mis nendega eelmisel aastal juhtunud oli.
Jõuluvana muudkui kuulas ja kuulas, vahepeal noogutas või muheles. Aeg-ajalt tõstis ta üles suure maiustustekausi ja ulatas selle lastele. Niimoodi jutu jätkuks said lapsed ka väikse kommi põske ja piparkoogi kaasa võtmiseks.
Kui Itil ja Siimul jutud räägitud said, viis jõuluvana lapsed suure maakaardi juurde, mis seinal rippus.
„Ma näitan teile, kus ma vahepeal käinud olen,“ lubas ta. „Lapsed ootavad mind ju peale Eesti ka Aafrikas ja Ameerikas.“
Iti ja Siim said kumbki tükikese paberit, kuhu peale kirjutasid nad oma jõulusoovid. Need postitasid nad seinal rippuvasse postkasti. Nüüd oli kindel, jõulud tulevad just nii kaunid, nagu on nende soovid.
Järsku läks uks lahti ja üks punapõskne päkapikutüdruk viipas käega.
„Tulge kaasa, me hakkame just praegu meisterdama!“ kutsus ta lapsi. Iti ja Siim lehvitasid jõuluvanale ja läksid päkapikuga kaasa.
Päkapikk viis lapsed ühe erilise kujuga maja juurde, mille küljes oli kiri: MEISTERDAMISE KODA.
Nad astusid sisse tuppa, kust kostis kopsimist ja saagimist. Suures toas vurisesid õmblusmasinad ja klõbisesid kangasteljed. Kõikjal hõljus imeline magus lõhn.
Iti ja Siim istusid laua taha ja uurisid kõike, mis laua peal oli. Seal oli värvilisi pabereid, läikivaid paelu ja sädelevaid litreid.
„Mina teen leevikese, mille saab kuuse otsa riputada,“ arvas Iti.
„Ja mina teen robotiga jõulukaardi,“ ütles Siim.
Nad hakkasid lõikuma ja kleepima ning varsti valmis Itil kena kuuseehe ja Siimul vahva jõulukaart. Lõpuks aitas päkapikutüdruk neil asjad ilusasti paberisse pakkida.
„Me viime need emale ja isale,“ lubasid lapsed.
Järsku tuhises miski lastest mööda ja taamalt kostis kuljuste kõlinat.
„Nüüd lähme sõitma!“ hõiskas päkapikk Liisi.
Siim tahtis sõita jõulurongiga. See oli igavesti moodne ja põnev sõiduriist. Kõige ees oli lumesaan, mille taga vagunis said lapsed istuda. Siim kargaski rongivagunisse ja enne kui ta ümber jõudis vaadata, oli temaga koos sinna hüpanud tosinkond päkapikku. Lõbus sõit jõulukülas võis alata!
Iti otsustas, et tema tahab minna saaniga muinasjutumetsa. Lumesajus ootaski teda uhke saan koos kena pruuni hobusega.
Päkapikk Liisi pakkis Iti sooja saaniteki sisse, istus ise ka saani ja tasakesi sõitsid nad muinasjutumetsa.
Mets oli ääretult salapärane. Iti surus end sügavale saanipõhja ja uuris ümbrust. Mine tea, kust piilub neid mõni salapärane kuningatütar või äraeksinud lohe? Võib-olla näevad nad kitseperekonda või rebaseperet?
Järsku tundis Iti, et miski lendas talle vastu kinnast. Ta vaatas kiiresti üles puu otsa. Seal oli vallatu oravapoiss, kes tahtis käbipalli mängida.
Pärast sõitu juhatas päkapikk lapsed majakesse, millel seisis kiri: SEPIKODA.
Sepikojas lõõmas tuli ja välkus sepahaamer. Seal tagus rauda sepp, kel olid juuksed laubale kleepunud ja raske põll ees.
Kohe kui sepp lapsi märkas, jättis ta töö pooleli ja kutsus nad enda juurde. Iti ja Siim nägid esimest korda lähedalt sepaalasit ja -haamrit. Sepp näitas neile oma tööriistu ja rääkis, kuidas tema töö käib. Lapsed said teada, et sepaamet on üks väga vana amet ja et inimestel on sepatööd alati vaja läinud.
„Aga nüüd tulge proovige ise ka rauda taguda,“ ütles sepp lõpuks.
Iti tahtis endale ühe naela valmistada. Sepahaamer oli raske, aga Iti võttis kogu jõu kokku ja saigi ise naela tagumisega hakkama.
Siim sai kulbi ja võis tõsta sellega vedelat tulikuuma tina veeämbri sisse. Tina tegi vee sisse kukkudes hirmsat sisinat ja muutus sakiliseks känkraks. Sepp tõstis känkra tangidega välja ja näitas lastele.
„Vaadake nüüd, mis te endale valasite!“ ütles ta.
Siim ja Iti püüdsid nuputada, mille moodi see tükk on.
„Minu meelest see on rula,“ ütles Siim, sest tema soovis jõulukingiks rula saada.
„Minu meelest on see saksofon,“ ütles Iti, sest tema unistas isiklikust saksofonist.
Päkapikk vaatas ka ja ütles: „Minu meelest on see ühelt poolt rula ja teiselt poolt saksofon. Ma usun, et teie mõlema unistused lähevad täide.“
Päkapikk Liisi ütles, et nüüd on aeg loomi toita. Nad läksid kõik koos jõulutalli. Liisi süütas tallis laterna ja lapsed nägid uudishimulikke silmapaare, mis neid jälgisid.
Siin olid lambad, kitsed, hobused, lehmad, ponid ja kes kõik veel. Liisi tutvustas neile loomi, ta rääkis iga loomaga nii ilusti, nagu oleks see loom inimene. Igal neist oli ka oma nimi. Iti ja Siim võisid kõiki loomi paitada ja silitada.
„Jõulude ajal antakse ka neile head-paremat süüa,“ seletas Liisi ja nad hakkasid loomi toitma.
Iti tõstis kaeravihud hobuste ette ja vaatas, kuidas loomad sellest kohe isukalt kinni haarasid. Siim tõstis lammastele ja kitsedele heina.
Kui kõik loomad olid toidu ette saanud, istusid Iti ja Siim suure heinakuhja otsa ja vaatasid ringi.
Tallis oli nii rahulik, nii õdus. Loomad sõid ja Iti tundis, kuidas suur jõulurahu tuleb tema sisse.
„Kas sina ka tunned?“ küsis Iti Siimult.
„Mida?“ imestas Siim.
„Seda, et jõulud tulevad,“ ütles Iti.
„Tunnen,“ vastas Siim ja naeratas õnnelikult.
Kuskilt kostis tohutut müdistamist.
„Mis see on?“ ehmus Iti. „Kas need on dinosaurused?“
Päkapikk Liisi hakkas naerma: „Sel juhul on need maailma kõige väiksemad dinosaurused. Tulge, ma näitan!“
Iti ja Siim jooksid päkapiku järel õue ühe pisikese maja juurde. Maja peal oli kirjas: PÄKAPIKKUDE KODA. Maja oli nii väike, et Iti ja Siim pidid kükitama, et väikestest akendest sisse vaadata.
Majakeses käis meeletu mürgel. Terve tuba oli täis tillukesi päkapikke, kes jooksid, trampisid, keerutasid ja karglesid. Põrand oli kaetud põhuga, kus sees rulliti ja hullati.
„See on päkapikkude koda,“ seletas päkapikk. „Alguses on päkapikud väiksed ja siis võivad nad hullata ja möllata nii palju, kui nad tahavad.“
„Kahju, et meie siia ei mahu,“ arvas Siim.
„Pole hullu,“ ütles Liisi. „Lähme õue mürama!“
Lapsed läksid õue. Siin ootas neid suur kelgumägi. Päkapikk Liisi rääkis, et selle ehitamisest võtsid osa kõik Vanamõisa päkapikud.
„Kuidas te küll kõike jõuate?“ imestas Iti. „Te peate ju lastele kingitusi tegema ja piilumas käima, kas lapsed on head ja…“
„Kes palju teeb, see palju jõuab,“ ütles päkapikk elutargalt ja tõmbas suurest kotist välja kaks paari suuski ja suusakeppe.
„Neid te vist ei taibanud kaasa võtta,“ lisas ta silma pilgutades.
Iti ja Siim panid suusad alla ja püüdsid sõitma hakata. Nad kumbki ei olnud tükk aega suusatanud ja suusad tundusid kohutavalt libedad.
Aga ei tea, kas see oli siin võlulumi või olid suusad võlutud? Igal juhul niipea, kui nad suuskadel paar sammu olid teinud, hakkasid suusad justkui ise sõitma. Suusakepid andsid veel hoogu juurde. Nii need suusad sõidutasid lapsi muudkui edasi ja tagasi, mäest alla ja mäest üles.
„Sööma! Sööma!“ hüüti üle kogu jõulumaa.
Hüüdja oli jõulumemm, kes seisis, kasukas seljas, päkapikkude söögimaja uksel ja kutsus rahvast kokku.
Kõik päkapikud jätsid paugupealt tööd-tegemised pooleli ja kiirustasid söögituppa.
Liisi kutsus Iti ja Siimu ka kaasa ja pani lapsed pika laua äärde istuma.
Söögitoas oli meeletult hubane ja soe. Sajad küünlad põlesid lühtrites ja need päkapikud, kes töötasid köögitoimkonnas, kandsid laudadele suuri supikausse ja pirukavaagnaid.
Pikkade laudade taga istusid päkapikud, kes sõid ja kiitsid jõulumemme hea toidu eest.
Kui jõulujook joodud ja magus kook ka söödud sai, hakati laulma.
Üks päkapikk võttis laulu üles ja teised laulsid tema järel.
Kogu tuba lausa lainetas laulust.
Iti ja Siim oli pikast-põnevast päevast jõulumaal nii väsinud, kõht oli täis ja ilus laul kumises kõrvus. Mõlemad lapsed vajusid unne.
„Hei!“ kuulsid nad järsku ema häält. „Tulge nüüd tuppa!“
Iti ja Siim ehmusid ja vaatasid teineteisele otsa. Nad oli õues, oma maja ees. Lund sadas ja ema ootas. Nende maja uks oli just selline, nagu ta oli alati olnud. Ja päkapikku ei paistnud kusagil.
„Ma ei saa midagi aru,“ imestas Iti.
Siim surus käed jope taskusse ja võttis välja robotiga jõulukaardi.
„Vaata!“
Ka Iti leidis oma taskust kuuseehte.
Nad said aru, et just hetk tagasi olid nad käinud kuskil, kuhu igaüks ei satu. Isegi ema ei olnud märganud nende retke.
Iti ja Siim pilgutasid teineteisele silma ja jooksid ema järel tuppa.
Tekst: Kätlin Vainola