Päkapikk Liisi ütles, et nüüd on aeg loomi toita. Nad läksid kõik koos jõulutalli. Liisi süütas tallis laterna ja lapsed nägid uudishimulikke silmapaare, mis neid jälgisid.
Siin olid lambad, kitsed, hobused, lehmad, ponid ja kes kõik veel. Liisi tutvustas neile loomi, ta rääkis iga loomaga nii ilusti, nagu oleks see loom inimene. Igal neist oli ka oma nimi. Iti ja Siim võisid kõiki loomi paitada ja silitada.
„Jõulude ajal antakse ka neile head-paremat süüa,“ seletas Liisi ja nad hakkasid loomi toitma.
Iti tõstis kaeravihud hobuste ette ja vaatas, kuidas loomad sellest kohe isukalt kinni haarasid. Siim tõstis lammastele ja kitsedele heina.
Kui kõik loomad olid toidu ette saanud, istusid Iti ja Siim suure heinakuhja otsa ja vaatasid ringi.
Tallis oli nii rahulik, nii õdus. Loomad sõid ja Iti tundis, kuidas suur jõulurahu tuleb tema sisse.
„Kas sina ka tunned?“ küsis Iti Siimult.
„Mida?“ imestas Siim.
„Seda, et jõulud tulevad,“ ütles Iti.
„Tunnen,“ vastas Siim ja naeratas õnnelikult.
Kuskilt kostis tohutut müdistamist.
„Mis see on?“ ehmus Iti. „Kas need on dinosaurused?“
Päkapikk Liisi hakkas naerma: „Sel juhul on need maailma kõige väiksemad dinosaurused. Tulge, ma näitan!“
Iti ja Siim jooksid päkapiku järel õue ühe pisikese maja juurde. Maja peal oli kirjas: PÄKAPIKKUDE KODA.
